Täna ma kirjutan pikemalt ühest Reiki viiest alustalast ehk põhimõttest, mis on tuntud ka kui “vähemalt täna – ma ei vihasta”. Sellest ajast peale, kui ma Reikiga tuttavaks sain, on need viis põhimõtet mu elus omanud minu jaoks erinevaid rolle – alguses olid enamik veidi võõrad ja mõnega oli eriti raske sõbraks saada. Ma ei saa ka tänasel päeval panna kätt südamele ja öelda, et ma talitan alati neid kõiki järgides. Aga muutunud on see, et ma olen hakanud end rohkem kõrvalt jälgima ja eriti head võimalust selleks pakuvad mind ümbritsevad inimesed ehk siis minu peeglid. Olukordi, mis pakuvad nö võimalust vihastada millegi või kellegi või ka iseenda peale pakub elu meile kõigile pidevalt.


Mis on selle viha tekkimise taga, mis seda ajendab – minu arvates kõige sagedamini just see, et asjad ei lähe nii, nagu ma olen mõelnud, planeerinud, oodanud, lootnud. Ehk siis, kui mul on mingi tulevikunägemus ja mingil põhjusel see ei täitu, siis esimene reageering ongi viha. Teine ajend on ilmselt tunne, et mind koheldakse ebaõiglaselt, nii nagu ma pole ära teeninud. Ehk et siin taga on jällegi teatud nägemus, mis tähendab õiglus, et kui mina annan sulle 5 ühikut mingit asja/emotsiooni vmt ja saan vastu vaid 3 ühikut, siis on asi ju ebaõiglane? Või kui mina olen veetnud sinuga oma elust mitmeid („oma parimaid“) aastaid ning nüüd sina avastad, et otsid hoopis kedagi teist, siis see on ebaõiglane?


Viha on alati suunatud kellegi/millegi vastu ning see on tugev negatiivne energiavoog. Samas, seesama negatiivsus ei kahjusta mitte seda, kelle/mille vastu ta on suunatud, vaid ainult seda, kes seda tunneb. Ja nagu teada, kui kaua aega vihatunnet enda sees hoida, siis saavad sellest alguse väga tõsised tervisehädad. Viha tundmises ehk vihaseks saamises ei ole midagi halba – kahjulikuks muutub see siis, kui sellesse emotsiooni kinni jääda ja seda endas alla suruda.


Kuidas on võimalik aga mitte vihastada? Siinkohal saan rääkida ainult oma kogemustest. Mida mina alati teen on see, et ma lähen viha tekitavas situatsioonis vaatleja seisundisse – ehk siis ei vastandu ega reageeri, vaid vaatlen antud situatsiooni. Mis selles toimub? Kes selles on? Mida keegi teeb, mõtleb või tunneb? Miks keegi sel viisil end väljendab? Jne. Abiks on alati see, kui pidada meeles, et kõik meie kogemused, kõik situatsioonid, kuhu me nö satume, on meie enda loodud. Ehk siis need on need kogemused, mille läbi me õpime ja areneme. Kui me ei leia üles seda, mida meile antud situatsioon peaks õpetama, siis korratakse sarnast situatsiooni pidevalt. Näiteks, mina kipun vihastama alati, kui mu ema hakkab mind kritiseerima ja nõuab, et ma kuulaksin teda ega teeks neid vigu, mida ma tema arvates teen. Olles selles situatsioonis sees ja eriti raske on siis, kui tegemist on väga lähedase inimesega, tuleb reaktsioon enne kui üldse mõte jõuab järele. Mina reageerin alati sellega, et tõstan barjäärid üles, mis sunnib teda mind tugevamalt ründama. See muster on meil sisse harjutatud juba mitukümmend aastat ning seetõttu see käivitubki murdosa sekundi jooksul. Mis oleks parem variant – muidugi see, kui ma laseksin oma barjäärid alla, võtaksin vastu kõik selle („saasta“) ning laseksin sellel endast läbi minna. Ema oleks rahulikum, kuna ta ei tunne, et peab kellegagi võitlema ning mina samamoodi ei tunne, et peaksin kuidagi reageerima. Kriitiline hetk selles situatsioonis on kohalolek sekund enne, kui reaktsioon tekib. Siis saab seda veel muuta – kui juba olen läinud reageerima, siis on see palju keerulisem, et sammu tagasi astuda. Ma usun, et paljudel on teatud konkreetsed situatsioonid, milles nad reageerivad vihaga. Kui seda endale teadvustada ning püüda olla väga tähelepanelik, siis on võimalik seda viha hakata vaikselt asendama rahulikkuse ja tänuga.


Tänu on just nimelt selle kogemuse ja seega õppetunni eest, mida antud situatsioon meile annab. Kui ma olen tänulik ja ei reageeri enam vastavalt oma vanale mustrile, siis olengi ma selle õppetunni ära õppinud. Mis tähendab, et saan asuda järgmise õppetunni kallale. See, milliseid õppetunde meist keegi on endale valinud, on ammu enne juba kokkulepitud. Mõnel on need lihtsamad, mõnel väga rängad. Ei ole mingit mõtet enda omi kellegi teise omadega võrrelda – mina saan tegeleda ainult iseenda kogemustega ja neist õppida. Siinkohal meenub mulle ütlus, et tark õpib teiste vigadest, rumal teeb neid ise. Ma soovitan kõigil siiski mitte karta teha vigu ja neist õppida, mitte elada ilma, et suurt midagi tunneks või kogeks.