Kui ma räägin oma klientidele tantrateraapia kasuteguritest, siis mainin alati nn sisemise rahu seisundit. Kui seda seisundit kirjeldada, siis väga lühidalt on see, et mitte miski sinust endast väljaspool (inimene, situatsioon, tegevus jne) ei kutsu esile vajadust sellele emotsionaalselt reageerida. Aga kui ma ei reageeri enam ühegi emotsiooniga – kas ma olen siis veel elav inimene, võib kohe tekkida küsimus.

Miks seostatakse nii sageli tugevaid emotsioone just selle inimeseks olemise tuumaga? Paljudes kuulsates romaanides ja filmides on esiplaanil just suured tunded: armastus, reetmine, vihkamine, kättemaks jne. Ja et see ongi justkui elu? Hakkasin sügavamalt juurdlema selle teema üle just siis, kui olles ise sellises sisemise rahu seisundis juba pikemat aega elanud, hakkas minu jaoks minema täiesti selgusetuks, miks seda rahu siiski nii vähe mu ümber on? Näide elust: mu sõbratar jutustas mulle pika loo, kuidas ta kees armukadedusest, kui sai teada, et tema kaaslane on olnud ühisel üritusel oma naiskolleegiga. Ma kuulasin selle värvika jutu ära, ise pidevalt imestades, et miks ta küll seda teeb? Mis tähtsust sellel üldse on? Siis sain ma aru, et paljudel inimestel on lihtsalt vajadus nö draama ja trauma järele ning kui nende elu seda neile piisavalt ei paku, hakkavad nad seda ise tekitama. Ja ikka selleks, et end elusana tunda. Sest kui pole probleeme, mida lahendada, teemasid, mille üle tunde arutleda – siis kuidas oma vaba aega sisustada? Ah-aa! Kelle vaba aega ma siis tegelikult sisustada soovin? Kas see olen mina ise või hoopis mu rahutu meel? Meie meel ehk siis see pidev hääleke peas, on see, kes vajab pidevat tegevust. Ta ei oska lihtsalt tasa olla, sest seda pole keegi talle õpetanud J

Mina ise ja ilmselt paljud teisedki on ennast samastanud oma tunnete, mõtete ja selle häälega peas, kes 24/7 vatrab. Kas sa oled see, mida sa tunned? Kas sa oled see, mida sa mõtled? Kas sa oled see, kes su peas räägib? Ei ole ju!?! Kõlab uskumatuna, eks? Aga kes see siis on, kes mu peas räägib ja pidevaid teemasid üles kerib? Saa palun tuttavaks, see on sinu meel (ing. k mind). Meele ülesanne on hoida mind paigal, hirmul ja kontrolli all piltlikult öeldes. Samas meel toetub oma teadmistes ainult minu selle elu kogemustele. Meelel pole infot selle kohta, mis tegelikult on olemas või võimalik. Kui ainult meelt usaldada, siis ei jõua ma mitte kunagi kuhugi väljapoole enda loodud reaalsust.

Ehk et kuidas saaks meele kontrolli alt vabaks ning omada ligipääsu kõrgemale minale ja kogu sellele infole, mis meie kõigi jaoks tegelikult olemas on? Meele kontrolliga tegelevad enamus traditsioonilisemaid joogaharusid ning otseselt meele vaigistamisele on suunatud mediteerimine. Lisaks veel palju-palju muid põnevaid esoteerika valdkonda kuuluvaid tehnikaid. Aga miks paljud inimesed ennast siiski meelel juhtida lasevad? Minu arvamus on, et seetõttu kuna keegi pole neile öelnud, et see hääl, mis nende peas vatrab, pole nemad ise.

Miks inimesed vajavad nii palju probleeme ja muresid enda ellu? Miks lihtsalt olemine tundub igav, mõttetu või isegi hirmutav? Sest keegi pole neile näidanud, et elu eksisteerib ka vaikuses ja rahus. Ma ei saa öelda, et kuna minu sees on rahu, siis ma ei tunne üldse emotsioone. Tunnen ikka – rõõmu, kurbust, kaastunnet, valu jne, aga need tunded ei juhi mind. Ja mis kõige tähtsam, need tunded ei vii mind kõrvale ja eemale sellest, mis tegelikult on minu jaoks oluline ega minu teest, mille ma endale valinud olen. Kas sina tead, milline on sinu tee selles elus? Kas sa suudad hetkeks jätta kõrvale oma draamad/traumad, vihkamised, solvumised ja hinnangud ning vaadata oma praegust elu ilma nendeta? Kuidas tundub? Minu meelest imeline nauditav elu – kas pole?

Ja nagu ikka ma ütlen, et ära usu mitte ühtegi sõna, mida ma kirjutan, vaid lihtsalt proovi, kas see töötab sinu reaalsuses. Kui sa avastad tänu sellele midagi, millest sa varem teadlik ei olnud, siis on mul hea meel. Head avastamist selles võimaluste kuningriigis nimega elu!