Kui palju me anname meid ümbritsevatele positiivset tagasisidet, ütleme, et nad meile meeldivad, meid puudutavad, inspireerivad? Kui tihti me väljendame seda, kuidas ja mida me tunneme, milliseid emotsioone, aisitinguid, mõtteid tekitavad meis teised inimesed, hetked? Millal sa viimati ütlesid kellelegi, et ta muutis su maailma, kasvõi hetkeks? Ja pole tähtis, kas need inimesed on meie kõrval iga päev või me kohtame neid vaid viivuks ning ei iial enam. Sügavaks puudutuseks ei ole vaja aastate pikkust kooselu. See võib olla mõni pilk, lause, juhuslik puudutus või midagi kellegi välimuses.

Mind pani sel teemal mõtisklema teade tuntud teleajakirjaniku Aarne Rannamäe surmast ning sellele järgnenud kirjutised erinevate inimeste poolt teemal, kui tore, hea, oluline jne inimene ta ikka oli. Mina kohtusin temaga mitu-mitu aastat tagasi ühel reisil. Me vahetasime mõned juhuslikud laused tookord. Ta tundus sümpaatsena. Kuna ma ei jälgi pidevalt ühtegi telekanalit/-saadet ega hoia end kursis igapäevapoliitikaga, siis teda teleekraanil ma eriti palju näinud ei ole. Mul tekkis küsimus, et paljud neist inimestest, kes tema lahkumisest kuuldes sõna võtsid, ka tegelikult Aarnele tema elu ajal seda ütlesid, kuivõrd oluline ta neile oli? Ilmselt mitte eriti paljud. Miks seda tehakse nii harva? Ma arvan, et ühtelt poolt on põhjuseks hirm saada ära tõugatud, naeruvääristatud või muul moel valesti mõistetud ja teiselt poolt uskumus, et mul on ju aega küll. Tegelikkuses on aeg vaid illusioon ja me ei tea ette, millal meile kallid ja olulised inimesed otsustavad sellest elust siin lahkuda.

Ma jagan täna enda elust kolme hetke, mis mulle selle teemaga seoses meenusid.

Kõigepealt mu onu, kes on surmavalt haige ja ilmselt on tema lahkumine lähiaja küsimus. Ta kuulus mu lapsepõlve ja oli tihe külaline nii mu vanaema ja kui ka meie kodus. Ma mäletan, et kunagi 4- või 5-aastasena tegi ta mulle jõuluvana, olles ise veidi vintis. Ma kartsin teda tookord. Üldse meenus mulle temaga lapsepõlvest hirm selle ees, kui ta jälle oli alkoholi pruukinud. Mitte et ta oleks muutunud ebameeldivaks, agressiivseks või vägivaldseks, aga kindlasti teistsuguseks. Tema oli see inimene, kes mõjutas kõige varem minu suhtumist alkoholitarbimisse. Peale vanaema surma valis tema meiega mitte enam suhelda. Ma muidugi ei tea neid tagamaid ega ole ka kunagi sellele pikemalt mõelnud. See oli toona tema valik ja on seda tänaseni. Me kohtusime juhuslikult tänaval mõned aastad tagasi ja vahetasime mõned viisakuslaused. Tõenäoliselt meie teed enam selles elus ei ristu. Kas ma saaks seda muuta – jah. Kas ma teen seda – ilmselt mitte. See aeg, mis oli meile ette nähtud sai läbi aastaid tagasi ja pole tähtis, miks. Ma saan ainult saata talle armastust, et see lõpp oleks võimalikult kerge.

Teine mälestus sai alguse taas sellest ajast, kui mu vanaema oli veel elus. Vanaemal oli hea sõbranna, kes elas paar maja edasi samal tänaval. Sellel sõbrannal oli mitu (?) poega, noorim on see, kellest rääkima hakkan. Mäletan üht korda, kus seisime bussis teiseteisele piisavalt lähedal, kuid siiski eemal. Ma olin teismeeas, tema juba täiskasvanud noormees. Ma mäletan neid tema põhjatuid helesiniseid silmi, millesse võis uppuda, ja millega ta vaatas seda neiut, kes temaga koos oli. Ma ainult
vaatasin neid silmi terve selle bussisõidu aja ja lootsin sisimas, et kunagi tuleb ka see aeg, mil sellised silmad vaatavad mind, kui naist. Me olin mõnda aega tema eluga kursis, teadsin, millal ta abiellus, kui sündisid lapsed, mida ta ülikoolis õppis ja kus töötas. Me isegi hiljem tänaval kohtudes oleme teretanud, nüüdseks juba aastaid tagasi. Muidugi ei ole ma talle sellest kunagi rääkinud, kuidas ta mind kunagi mõjutas. Tegin just täna otsuse, et ma otsin ta üles ja teen seda. Ja seda mitte selleks, et tema elu kuidagi mõjutada või muuta. Lihtsalt et ta teaks.

Viimane kogemus tuleb lähiminevikust. Ma kohtusin ühe mehega, kellega meil oli koheselt uskumatu klapp. Meie kehad justkui tantsisid teineteisega laskmata muul end häirida. Meile oli antud väga lühike aeg, et seda teineteisega jagada. Mingil hetkel ta lihtsalt lahkus ilma pikema jututa. Ma ei tea, kas ja kui palju mina teda puudutasin, aga ma tean, mida mina tundsin. Ja ma jagasin seda temaga. Kuna mul polnud võimalust teha seda suuliselt, siis tegin seda kirjalikult. Sest ma tundsin, et see on midagi, mida ma pean tegema iseenda pärast. Märkama ja tunnustama neid väärtuslikke hetki oma elus, mis on mind puudutanud. Mida rohkem selliseid hetki mu elus on, seda rikkam ma olen. Mida rohkem ma neid teadvustan, seda rohkem neid olema saab. Meil ei ole juhuslikke kohtumisi, kõik, nii meeldivad kui ebameeldivad on vajalikud. Ilma nendeta ei oleks ma see, kes ma olen praegu ja ilma nendeta, mis tulevad, ei saaks ma liikuda lähemale sellele, kuhu ma teel olen.

Kutsun sind hetkeks peatuma ja jagama häid sõnu nendega, kes su elus on olulised. Eelkõige on see vajalik sulle endale. Et sa saaksid aru oma kogemusest ja oskaksid tulevikus paremini märgata neid hetki ja inimesi, kes on määratud sinu teele sind juhtima. Jah, ma tean, et paljud inimesed ei oska sellelaadset tunnustust ja tänu vastu võtta. Kui sa oled kellegi vastu kena, järelikult sa soovid neilt midagi – on tuttav muster? Meie hirmud on need, mis toidavad meie ego. Tegelikult pole hirmu olemas, see on vaid illusioon. Tõelisuses oleme me kõik vabad. Seega, anna käsklus oma egole vait jääda ning ütle need sõnad või kirjuta see kiri ning muuda see endale uueks harjumuseks. Mis on kõige hullem, mis saab juhtuda?

Aitäh, et lugesid seda kirja! Ma kirjutasin selle tegelikult endale, et tuletada meelde, et ma oleks aus enda suhtes ja väljendaks alati seda, kui miski mind mõjutab, puudutab, kõnetab. Sest see hetk on praegu ja hiljem on maagia juba kadunud.