Jooga õpingutest on mul teadmine, et põhimõtteliselt igat helit/muusikat võib vaadelda lähtuvalt sellest tšakrast, mida ta mõjutab. See kehtib ka nende nö raadio popplugude kohta. Näiteks enamus tänapäevasest popp-muusikast töötab alumistele tšakratele, samas kui näiteks palju klassikalisest muusikast ja kirikumuusikast on suunatud kõrgematele tšakratele.

Iga heli on vibratsioon, millel on iseloomulik sagedus. Tegelikult on kõigel meid ümbritseval ja loomulikult ka meil endil vibratsioon ehk sagedus, millel me võngume. Täiesti loomulik, et kõrgema vibratsiooniga inimesed eelistavad ka kõrgema vibratsiooniga muusikat.

Üks asi on see, kui suhestuda muusikaga passiivselt, lihtsalt kuulata seda taustaks näiteks joogat või süüa tehes. Muusikavalik aitab kaasa selle ruumi loomisele, milles ma olen ja kas siis soodustab teatud tegevusi või mitte. Läbi iseenda arengutee olen ma juba mõnda aega eelistanud vaikust igasugusele muusikale taustaks. Raadio on minu jaoks juba muutunud müraks, mis riivab kõrva.

Hoopis teine asi on see, kui tegeleda muusikaga aktiivselt ehk siis tantsida või laulda – ka sellisel juhul on muusikavalik äärmiselt oluline. Mul endal ei ole laulmisega väga head sidet, ilmselt on selle taga teemad minu kurgutšakraga. Laulmine pidavat kurgutšakra avanemisele ja tasakaalustamisele teatavasti hästi mõjuma. Ja siinkohal pole üldse oluline viisi pidamine. Laulda saab mantraid, ka omal viisil. Sedasama laulmise energiat või vibratsiooni pole vaja meil Eestis kaugelt ajaloost otsida – meie oma Laulev Revolutsioon on üks hea näide sellest. Mida rohkem inimesi korraga samal (soovitatavalt siis kõrgel) sagedusel on, seda võimsam on tulemus. Hiljuti sattusin kuulama põlisameeriklaste muusikat ja kogesin sellist tohutut energiat neist õhkumas. Ja tegelikult kehtib seesama kõigi rahvaste vanade laulutraditsioonide kohta, ka meil eestlastel on ju omad regilaulud ja seto leelotamised, mis on oma olemuselt samuti vibratsiooni tõstvad.

Erinevalt laulmisest, milles ma teen alles esimesi samme, suhestun tantsuga kordi tugevamini. Siinkohal on oluline vahe minu kogemust mööda sellel ruumil, kus tants ja muusika kokku saavad. Kui mõelda ööklubidele, siis see ruum ei ole just kõrge vibratsiooniga (madalad sagedused nagu alkohol, müra, suits jmt), kuigi muusika võib olla isegi sama. Kui viia muusika ja tants puhtasse ruumi, kus on küünlad, viirukid, kained ja meeleliselt puhta(ma)d inimesed, siis annab tantsimine hoopis teistsuguse energia.
Tantsuga on selline lugu, et minu jaoks on kõige parem viis minna muusika sisse ja järgneda neile liigutustele, mida keha tahab teha. Ilmselt mõjutab meid see, milliseid konkreetseid tantsusamme oleme õppinud, kuid antud juhul tasuks sellest õpitust mööda minna. Lihtsalt tunda, kuidas muusika voolab läbi keha. Kehal on mõnusam, kui tempo muutub algul aeglasemast kiiremaks ja siis jälle rahulikumaks tagasi. Need, kes tunnetavad energiaid paremini, tunnevad oma kehas väga hästi, mis looga ja kuidas energia liigub. Kui energia liigub, siis on kehal hea olla. Kui kehal on hea olla, on ka meel rõõmsam. Kui energia on kinni, siis ei peagi ju alustama väga keerukatest praktikatest, kui on võtta sellised lihtsad tegevused nagu laulmine ja tantsimine. Kuna pühad lähenevad, siis see on just sobiv aeg nendega tegelemiseks, kas pole?