Ma kirjutan oma blogis peamiselt iseenda või oma lähedaste inimeste kogemustest lähtudes enda poolt pakutavatest teraapiatest. See jutt siin ega ka eelnevates blogipostitustes ei pretendeeri absoluutsele tõele, vaid kajastab ainult minu vaatepunkti. Olen alati väga rõõmus, kui keegi vaevub neil teemadel tagasisidet andma :).


Niisiis, kevadele kohaselt on tänane postitus seotud armumisega. Küllap on paljud meist kogenud sellist tundelahvatust, mis justkui halvab kõik mõtteid. Mäletate Siiri Sisaski laulu: „Ma ei maga, ma ei söö ja ma ei taha teha tööd. Ja ma ei kuule ja ma ei näe…“ Just-just, sellist emotsiooni pean ma silmas. Paraku aga ei pruugi sellised tunded olla vastastikused ja minu nö ihaldusobjekt on täiesti ükskõikne minu suhtes ega tee märkamagi neid jumaldavaid silmi, millega ma teda vaatan. Miks küll nii juhtub?


Kuna olen kogenud sellist tundeplahvatust olles nii ühel kui ka teisel pool, siis hakkasingi vaatlema, et milliseid ühiseid tunnuseid nendes kogemustes on. Ma antud postituses ei peatu sellel teemal, et tegelikult meie juhime oma emotsioone, mitte emotsioonid ei juhi meid. Vaatlemegi sellist situatsiooni, kus ma olen teadmatusest lasknud emotsioonil ennast juhtida ning ei suuda seda enam kontrollida. Tavaliselt selline väga intensiivne kõikehaarav emotsioon kestab siiski lühikest aega – muidugi on see individuaalne, aga mingist hetkest hakkab iga emotsioon hajuma, kui just seda (ala)teadlikult endas kinni ei hoia. Nüüd oleks hea hetk astuda paar sammu tagasi ning vaadelda, mis olukord oli enne seda armumise hetke. Võis olla, et seda inimest esimest korda nähes ei toimunudki midagi, ehk ta isegi ei jäänud silma. Samas võis olla ka nii, et kohe esimesest pilgust hakkas emotsionaalselt midagi kogunema.  


Mina suunaksin esimese asjana oma tähelepanu sellele, milline on mu enda ja mu nö armumisobjekti vibratsioonitase. Kas see on sarnane, ja kui ei, siis kellel kõrgem, kellel madalam. Vibratsioonitaset saab kõige paremini tunnetada, vaevalt, et meil kellelgi selleks tarvilikke mõõteriistu on koheselt käepärast võtta. Kõrgemale vibratsioonitasemele viitavad alati tegelemised kõikvõimalike spirituaalsete tehnikatega, kuid mitte ainult. Kindlasti see, kui selle inimese läheduses on hea, kerge ja mõnus olla. Võib tekkida selline tunne, et see on ainuke inimene, kellega ma saan rääkida s.t et tal pole hinnanguid mitte kellegi ega millegi suhtes. Kindlasti on tajutav soe s.t avatud süda – kas siis otseselt füüsilises kontaktis soe tunne või ülekantud tähenduses. Ühesuunaline armumine on seega peamiselt (minu kogemuse põhjal) sellesse inimesse, kellel on kõrgem vibratsioonitase.


Seega on ka loogiline, miks need tunded on ühepoolsed – miks peaks armuma inimesse, kes on sinust madalama vibratsiooniga? Siinkohal on hea küsimus, et mis siis tuleks teha, kui selline tundelaviin on mind enda alla matnud? Madalama vibratsiooniga inimene küsiks kohe, et kuidas ma saan teist inimest panna endasse samuti armuma? Ma ei oska lubada, et on võimalik seda sama inimest endasse armuma panna, aga üks võimalus, mida saab teha, on hakata iseenda vibratsioonitasemega tööle. Ehk siis alustuseks ühineda nt mõne joogakursusega ja õppida ennast kõnetavaid spirituaalseid tehnikaid, mille valik on väga lai: ayurveda, reiki, kristallid, šamanism jne jne jne. Misiganes aitab õppida energiaid tunnetama ning avab südame. Sest kui mul endal on endaga hea olla, siis on seda vaieldamatult ka teistel minuga ja seda on tunda. Kui sa ise särad, siis ka teised tahavad sellest särast osa saada. Need ajad, kus printsi suudlus äratas Lumivalgekese või Okasroosikese ellu, jäävad paraku ainult muinasjuttudesse.