Viimasel ajal on tantra väga popiks saanud – koolitustel on rahvast murdu, tantra-teemalised raamatud müüvad mühinal ning paljud räägivad sellest. Ilmselt on nii, et nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid arusaamu sellest, mis see tantra siis õigupoolest on. Ehk et igaühel on oma tantra (?). Mulle tundub, et hetkel ei ole Eestis väga palju selliseid inimesi, kes võivad end nimetada tantra-meistriks ja need, kes on vähegi teadlikumad, saavad aru, kui palju on neil veel õppida ja areneda. Ma tahan täna kirjutada sellest, mida tantra minu jaoks tähendab pretendeerimata üldse absoluutsele tõele või filosoofiale.


Mina puutusin tantraga esimest korda kokku alles eelmisel kevadel ja alates sellest ajast on see kontakt olnud küllaltki intensiivne. Ma tunnetan enda peal väga selgelt seda mõtet, et „tantra on spirituaalse arengu kiirtee“. Olles ise aastaid tegelenud joogaga, ei ole ma kunagi kogenud sellist kiiret arengut, kui nüüd lühikese ajaga tegeledes erinevate tantra tehnikatega. Kuidas ma sellest aru saan? Kõigepealt, tohutult on arenenud minu energiatunnetus nii enda kui teiste osas, aga kõige markantsem on see, et muutunud on kogu minu mõttemaailm ja arusaamad. Eriti silmatorkavad on need muutused, kui ma suhtlen inimestega nn tavakeskkonnas, nt tööl kontoris. Ma kohati ei suuda enam mõista kogu seda kiirustamist ja paanitsemist teemal, et kõike seda oli juba tarvis eile! :) Jah, õige – minu koht ei ole enam siin. Nii mitmedki tuttavad ja pereliikmed on kas otse öelnud või siis vähemasti mõelnud, et ma olen natuke omadega sassis või hõljun pilvedes. Nende jaoks ilmselt see nii ongi, sest nemad on kinni oma reaalsuses, mis tihtipeale koosnebki töö-kodu-TV trajektoorist. Ma olin ka selles ringis päris pikalt, minu puhul tulid sinna juurde veel nädalavahetused ööklubis.


Praegu tagantjärele mõelda on see päris kurb… Aga kõigeks on oma aeg ning kõik kogemused on arenguks vajalikud. Kindlasti ei kahetse ma seda, et olen jõudnud praeguseks sinna, kus ma olen. Mitmete klientidega, kellel on tantra vastu suurem huvi, on tulnud teemaks, et kas ja kuidas tantraga tegelema hakkamine nende tavaelu mõjutab. Tegelikult mõjutab, see võib muuta kõike – töövaldkonda, peresuhteid, hinnanguid, väärtusi, elufilosoofiat jne jne. Kõlab hirmutavalt – jah, esmapilgul ilmselt küll. Mina ei osanud sellele mõelda ega hirmu tunda, ma lihtsalt sukeldusin tundmatusse. Kas ma julgen seda teed soovitada – nii ja naa, selle valiku peab iga inimene ise endas ära tundma. Kui muutusteks ja arenguks ei olda vaimselt valmis, siis võib tantra või mõne muu spirituaalse praktikaga tegelema hakkamine tõesti olla hirmutav.


Mida tähendab minu jaoks tantra (sama kehtib ka teiste spirituaalsete praktikate kohta) – eelkõige vabadust! Vabadust just iseenda tekitatud ja elu jooksul omandatud piirangutest, blokeeringutest ja tabudest. Tegelikkuses me ise loome oma reaalsuse ja teinekord teeme endale elu raskeks, sest meie uskumustes on teatud asjad võimalikud ainult niimoodi ja mitte teisiti. Et asjad saavad olla ainult ühtemoodi nö õigesti on meile selgitatud juba alates maast madalast: kodust, lasteaiast, koolidest, töökollektiividest ning lõpuks oleme me nende piirangute tekitamises juba ise nii vilunud, et loome neid aina juurde. Kui toome näiteks tantra, siis milline on meie suhtumine oma kehasse või (jumal hoia!) seksi? Keha on sageli paljude jaoks suurte tabude ja komplekside koht, kahjuks. Alastus on häbiväärne ning seks on räpane, halb, vale, saatanast…, tuleb tuttav ette? Meie ühiskonnas valitseb veel siiamaani topelt-moraal: naine, kes seksi naudib, on hoor, samas mehe kohta ei ole selliseid halvamaigulisi hinnanguid. Kui me ka ei pea sellist suhtumist õigeks, siis kuskil sügavas alateadvuses on see meil kõigil olemas. Üks põhjus, miks tantra on viimasel ajal nii palju kõlapinda leidnud, ongi mu meelest just see, et tantra õpetab oma keha hindama, armastama ja nautima. Seksuaalsed tegevused on sügavad, täis armastust ja väga ilusad kogemused. Kuidas saab veel paremaks minna? :)