Lahti laskmine on minu viimase aja teema olnud ja järk-järgult on mu teadlikkus selles osas kasvanud. Olen saanud teadlikuks, kui paljust ma hoian kinni lihtsalt selleks, et nii on mugav ja turvaline.


Miks ma üldse klammerdun mingite asjade, inimeste, suhete, kohtade, olukordade, ootuste, tulevikunägemuste jne külge? Sest see annab mulle turvatunde, kuidas siin reaalsuses hakkama saada. Kui see ei ole ka päris see, mis võiks olla, on see ikkagi tuttav. See on minu mugavustsoon, kus ma eeldan, et kõik asjad, olukorrad, inimsuhted jne on sellised, mida ma olen juba kogenud ja seetõttu tean, kuidas need toimivad. Loogiline! Ma usun, et me teeme seda kõik vähemal või suuremal määral. Tihti on argumendiks näiteks see, et ma olen ju nii palju investeerinud oma aega, raha või energiat, kuidas ma nüüd niisama lihtsalt sellest loobun? Siin taga on arusaam, et kui ma olen millegi nimel palju vaeva näinud, järelikult on see väärtuslik ja seega tuleb sellest kümne küünega kinni hoida. Samas, ma ei pruugi ju alati teada, mis on minu jaoks antud hetkel parim? Võimalik, et ma näen vaeva kellegi teise (vanemate, ühiskonna, sõprade) parima nimel ja püüan seda saavutada. Kui see eesmärk on saavutatud, siis tekib tunne, et ikka pole päris see. Aga loobuda ka ei saa, eks ole?


Mida see annab, kui lahti lasta sellest tuttavast ja turvalisest oma elus? Kui ma hoian millestki kinni, siis energeetiliselt ei saagi tulla mu ellu selles vallas midagi uut ja paremat. Näiteks, kui ma hoian kinni suhtest, mis mind ei rahulda, siis ei saagi tulla mul paremat suhet. Sama toimib kõigi asjade ja kohtadega jne. Tean küll seda ütlemist, et tuleb uus, tuleb hullem :) Hirm muutuste ees on see, mis ei lasegi tulla midagi uut ja paremat. Soovitatakse  oma kodu ja asjad aeg-ajalt üle vaadata ning kui leiate midagi, mida pole pikalt või mitte kunagi kasutanud, siis see ära anda või müüa. Selline arvamus, et äkki läheb vaja, äkki ma kunagi võtan kaalus alla või juurde ning hakkan seda kandma jne viitab kinnihoidmisele. Kui lähebki kunagi vaja, siis on selleks olemas uued ressursid, et seda endale soetada. Mul endal on peale kolimist päris mitu pappkasti, mida ma ei ole juba 7 aastat lahti pakkinud – järelikult mul ei ole neid asju vaja. Ehk et kui me vabastame end asjadest (materiaalsed või mitte), mida meil tegelikult enam vaja ei ole, siis avanevad uued võimalused, mis meile panustavad. Tulevad uued sobilikumad asjad, suhted, kohad, olukorrad, võimalused jne jne.


Kui elutute asjadega on lihtsam, siis inimesed on tihti need, kellest on raskem lahti lasta – see võib olla suhe, mis on juba läbi saanud või siis pole õieti alanudki. Mõni inimene on avaldanud mulle suurt mõju ning see tekitas minus positiivseid emotsioone, mida ma tahan uuesti ja uuesti kogeda. Mõistusega saan küll aru, et kõik on möödas, kuid oma südames siiski on lootus, et aga äkki … Ning just seesama „aga äkki …“ ei lase mu ellu ja südamesse tulla kellelgi uuel, sest energeetiliselt on see koht kinni. Kindlasti on kõigil olemas ka mingi tulevikunägemus ehk siis arusaam “ kuidas-asjad-peaksid-olema-et-oleks-hästi“, mille külge klammerdutakse. Et kui mul pole tööd, raha, suhet jne, siis ei saa mul olla kõik hästi. Kui ei ole õnnestunud leida sellist tööd või suhet, mis tõesti rahuldaks, siis hoian kinni sellest, mis on, sest ilma ju ka ei saa!? Sellist arusaama on kujundanud perekond, vanemad, õppeasutused ja ühiskond. Mis on see norm, millega me peaksime end võrdlema, et olla rahul? Tegelikult on ju ainuke „norm“ mina ise ja see, mis tunne minu sees on.


Me klammerdume tihtipeale alateadlikult, seetõttu ongi vajalik enne lahti laskmist need kinnihoidmiskohad oma elus teadvustada. Näiteks nii, et käia mõttes läbi kõik eluvaldkonnad ning küsida oma südame käest, kas see on see, mis mind täielikult rahuldab ja mulle panustab? Jah, ma tean, me kõik oleme väga osavad endale valetamises :) Seega, kui peale küsimuse esitamist keskenduda oma tähelepanuga südamekeskusele ning tunnetada, kas tekib hea ja kerge tunne või raske ja paha tunne – siis see ongi vastus. Kui vastuseks tuleb raske tunne, siis see tähendab, et sellest võiks lahti lasta ja avada ennast võimalusele kogeda midagi veel paremat.


Kuna klammerdumine ja kinni hoidmine on need, millega me ise loome endale kannatusi, siis kuidas seda vältida? Kuidas see lahti laskmine õigupoolest käib? Selleks on palju erinevaid tehnikaid, ma jagan siinkohal ühte, mida ma ise kasutasin. Otseselt ei oska ma selle tehnika puhul ühelegi õpetusele viidata, see lihtsalt tuli mu juurde, kui ma seda nii väga vajasin. Mina kasutasin seda lahti laskmiseks ühest inimesest, kuid see sobib ka asjade, kohtade, olukordade jmt puhul. Käib siis nii, et ma kujutan ette seda, kellest/millest soovin lahti lasta ning ütlen talle/sellele: „Aitäh sulle kõige eest, sa võid nüüd minna“ ning seejärel kujutan teda/seda ette lahkumas/kaugenemas, muutumas järjest väiksemaks, lõpuks haihtumas Universumisse. Ma soovitan seda teha nii tihti, kui mõte tema/selle juurde läheb.  Mina tegin seda palju kordi 24 h jooksul ja sain vabaks. Aitäh! Mis veel on võimalik? Kuidas saab veel paremaks minna?
Armastusega,