Mind inspireeris kirjutama hiljutine tantrakursus Robert Silberiga, kus ta rääkis meie võimest kogeda võimsaid naudinguid. Nimelt on inimene niimoodi üles ehitatud, et selleks, et saaks kogeda suuri tundeid, on vaja seda eelnevalt endale lubada. Väga paljud on kogemuse najal end võimsate emotsioonide suhtes lukku pannud ning muutunud tuimaks. Kas olete tähele pannud, et kui küsida inimestelt, kuidas neile meeldis kontsert/etendus/film/söök restoranis/reis vmt, siis tuleb tihtipeale vastuseks, et “Ah, oli kah” või “Ei midagi erilist” või “Noh, nii ja naa”… Seega, harva suudab meid miski niivõrd raputada, et me räägime sellest pärast ülivõrdes. Ja ometi pole asi selles, et kultuuriüritused ja toidud jne on muutunud oluliseks kehvemaks, vaid et meie ise oleme muutunud tui(me)maks. Sest nii on lihtsam. Kaotades ära võimaluse kogeda tugevaid negatiivseid emotsioone ja aistinguid, kaotame me ka oskuse kogeda suuri, sügavaid positiivse märgiga emotsioone.

Kui meie keha ei tea, mismoodi tunda joovastust, õnnetunnet, ülevoolavat rõõmu, vaimustust, siis ei koge me ka muid naudinguid eriti võimsalt. Mitte miski ei paku me elus meile eriti midagi, kuigi kõik on justkui hästi – tervis on hea, töö on huvitav, palk on piisav, pere on tore, lähedussuhe on olemas, aga miski oleks ikka nagu puudu. (?) Elul pole nagu maitset ega värve – nagu tabavalt ütles üks mu klient hiljuti.

Kuidas siis saab kogeda ülimat õndsust, kui siiani pole meid miski eriti liigutanud? Roberti järgi läheb tee tuimusest naudinguni ainult läbi valu. Ehk et selleks, et vabastada need blokeeringud, mis me ise oma emotsioonide ette oleme pannud, on vaja minna läbi valu. Igasuguste müüride lõhkumine on valus, kuna need müürid on meie endi sees.

Kes on nõus vabatahtlikult valu kannatama – käsi püsti? Ja seda ainult lubaduse peale, et peale seda jõuame me õndsusesse. Kui me pole kunagi kogenud sellist kõikehõlmavat joovastust, kuidas me teame, et see on olemas? Miks me kardame nii väga valu, et pigem loobume paljust sellest, mis elul meile pakkuda on? Mis on valus see kõige hirmutavam? Teadmatus? Hirm, et ei tule toime, lähen hulluks, suren ära? Hirm kaotada kontrolli? Kahtlemata. Aga mis on elu väärt, kui me midagi ei tunne? Kas see on elu, kui me ei tunne end elavana? 

Kuidas siis toime tulla tugevate emotsioonidega, eriti veel, kui need on negatiivse märgiga (nt valu)? Oluline on teadlikkus! Eelkõige oskus eristada emotsioone, tajusid, füüsilisi aistinguid ja mõtteid üksteisest. Kui teadlikkus on olemas, siis saab emotsiooni kas vaadelda või välja elada ja vabastada. Kui me pole oma emotsioonidest teadlikud, surume need alla. Mida rohkem allasurutud emotsioone meis on, seda suurem kaitsekiht me ümber on. Ja üks suurimaid blokeeringuid on hirm naudingu kogemise ees… Kuigi meie, inimesed, vajame kõik armastust, naudinguid, turvalisust ja tähendust.

Aga alustame vähehaaval – naudime päikesepaistet, linnulaulu, tuule paitust, mõnusat seltskonda ja head toitu :) ning lubame endal kogeda ja vastu võtta kõike, mis elul pakkuda on!