Olen juba tükk aega tahtnud kirjutada sellest õpitoast, mida viis Tallinnas läbi üks Access Consciousness’i loojatest, Dain Heer. Kuna aga muutused ja mõjud peale seda klassi olid nii suured ja järk-järgult ilmnevad, siis lükkus sellest kirjutamine muudkui edasi. Nüüd tunnen, et olen valmis jagama oma tundmusi.


Dain Heer’ilt on ilmunud eesti keeles raamat „Kuidas saada iseendaks ja muuta maailma?“, millest ma kirjutasin oma varasemates postitustes. See õpituba ei olnud ainult raamatu teemal, vaid palju laiem. Ma kogesin seal istudes, et Accessi energiad, eriti sellises suures grupis tehes, on väga võimsad. Nägin ise, millised reaktsioonid olid neil osalistel, kes ehk ei olnud varem Accessiga või nii intensiivsete energiatega kokku puutunud. Nagu Dain’gi mainis – me oleme otsustanud, et muutused on ainult siis võimalikud, kui need on rasked. Ja kõik need piirangud, mis me oleme endale loonud, on selleks, et selle maailmaga hakkama saada. Aga mis siis, kui see on ka muul moel võimalik? Kui kõik asjad meie reaalsuses ei ole ei head ega halvad, vaid need on ainult meie hinnangud nende asjade suhtes. Mis saaks siis, kui me loobuksime kõigist oma hinnangutest? Selleks peab olema vapper, et neist lahti lasta, et lasta alla oma barjäärid, millega me oleme end siiani kaitsnud selle maailma eest. Aga millised võimalused meile avanevad, kui me oleme endale lubanud seda teha – mõistusega ei suudaks keegi neid võimalusi ette kujutadagi! Kõik, mis takistab meil loobumast oma piirangutest ja barjääridest, kas me kustutame ja hävitame selle? POD & POC.


Kirjutan järgnevalt pikemalt paarist protsessist, mis mind ennast enim kõnetasid. Esimene neist kirjeldab seda, et kõik need kohad, kus me ei ole oma elus aru saanud, oleme kasutanud kellegi teise, tihti oma vanemate, järele aimamist. Ehk siis kõik need situatsioonid, kus me ei oska käituda, mõelda, öelda, teeme seda nii, nagu meie vanemad. Kahtlemata alateadlikult, kuid siinkohal on oluline kõigile lastevanematele – milline mõju on meie käitumisel lastele! Ja järele aimata saab lisaks käitumisele ka oma vanemate elukäike, valusid, nende loodud reaalsust jmt. Kas me tahame, et meie jamad saaksid ka meie laste omadeks? Või vastupidi, kas me tahame korrata oma vanemate valikuid, mis ehk ei panustanud neile? Kuidas seda vältida – teha endale ja lastele Barsi, s.o kõige lihtsam viis. Teine võimalus on käivitada järgnev protsess: „Mis loomingut sa kasutad, et esile kutsuda oma vanemate elukäikude, valude ja reaalsuste biomeetrilist järele aimamist, mida sa valid? Kõik, mis on POD & POC“. Järele aimata saab kõiki end ümbritsevaid, ka oma partnerit. Juhul, kui me ei mõista midagi temas, hakkame seda järele aimama, et teda paremini mõista. Me kasutame kellegi teise järele aimamist selle asemel, et olla mina ise. Kui paljudes kohtades elus me üldse lubame olla endal mina ise? See imeline armastav olend, kes sa tegelikult oled – kas te üldse oletegi kohtunud?


Teine mind kõnetanud teema on saladuste hoidmine. Ma ei tea, kuidas teisi, aga mind on kasvatatud nii, et mida vähem ümbritsevad inimesed minu asjadest, tunnetest, mõtetest, soovidest ja lootustest teavad, seda parem. Kõik, mis on oluline, tuleb hoida saladuses, sest siis ei saa keegi seda meilt ära võtta. Sama moodi on meie valikutega, mis ehk ei pälvi teiste inimeste heakskiitu – teeme sellest saladuse. Kuivõrd suures osas me sõltume teiste poolt meile antavast hinnangust? Tegelikult on ju nii, et ükski valik ei ole õige ega vale, vaid lihtsalt antud hetkel tehtud valik. Oluline on see teadmine, et ükski valik ei pea olema igavene – 10 sekundi pärast saab teha uue valiku, kui senitehtu ei peaks sobima ja siis jälle uue ja jälle uue. Ja valikud on tegelikult piiramatud – mitte ainult halb ja veel halvem. Me kõik saame endale valida oma unistuste elu.


Aga tagasi saladuste puhul käivitatava protsessi juurde: „Mille sa oled teinud nii elutähtsaks ja oluliseks saladuste omamises, mis ei luba sul omada elu, mis avardaks sind enam? Kõik, mis on POD & POC“. Kui teha saladuses hoitav asi piirituks, suuremaks, kui Universum, siis keegi ei märkagi seda ega pole ohtu, et keegi selle ära võtaks. Oma saladustega me loome justkui mulli enda ümber, milles me elame. Mis siis kui tegelik elu ja piiritud võimalused on väljaspool seda mulli käega katsutavad? Ainuke, mis tuleb teha, on sirutada käsi sellest mullist välja ja katsuda seda seal väljaspool. Kui jätkub julgust, siis lõhkuda see mull päriselt ja astudagi sellesse reaalsusesse, kus on piiramatud võimalused! Mis veel on võimalik? Kuidas saab veel paremaks minna?


Alati, kui tunnen end veidi voo seisundist välja langemas, panen Dain’i klassi lindistuse mängima ja lähen tagasi sellesse energiasse, mis seal oli. Täna näiteks käisin poes, Dain’i salvestus kõrvaklappides ning kõik teenindajad olid mu vastu eriti lahked ja sõbralikud ning inimesed vaatasid, et mis mul viga on, et ma naeratan endamisi …!?!? Tõepoolest, mis sul „viga“ on, et sa oled õnnelik ja NÄITAD seda välja?!?! Jah, see nõuab vaprust olla sina ise, aga mitte miski ei saa olla sellest parem! Minu soovitus: ärka üles ja hakka elama, nüüd kohe!