Ma ei oleks iial arvanud veel mõni nädal tagasi, et ma postitan järgmise mõtiskluse sellel teemal, aga elu on täis üllatusi! Ja ma olen selle eest nii tänulik :)


Käisin veidi aega tagasi vaatamas VAT-teatris etendust „Masohhisti pihtimus“. Masohhist teadupärast on isik, kes naudib valu, piinamist, kannatusi ja alandusi. Nii masohhismi kui ka selle vastand-seisundit sadismi loetakse psüühikahäireks ja klassifitseeritakse seksuaalsuunitluse häirete alla (RHK 10 F65.5). Loen sealt, et „Sadomasohhistliku stimulatsiooni kerged vormid on üldiselt kasutusel igati normaalse seksuaalse erutuse tõstmiseks. See diagnoos on ainult siis kasutatav, kui sadomasohhistlik aktiivsus on peamiseks erutuse allikaks või rahulduse saamiseks vajalik.“ Mäletame ka suhteliselt hiljuti raamatute edetabelite tippu jõudnud triloogiat „50 halli varjundit“, mis käsitles sama teemat ilukirjanduslikus vormis.


Selles kirjutises püüan ma vaadata sadomasohhistlikke võtete kasutamist vaimse arengu protsessi osana. Ehk et kust ma tean, kus on mu piirid, kui ma ei ole neid piire katsetanud? Ja mis saab, kui ma sinna piiri lähedale või ka veidi üle oma piiri jõuan?


Nagu teada, et ole vaimses arengus ühte ja ainuõiget teed, kuidas kuhugi jõuda. Ja loomulikult võib täpselt samasse kohta jõuda ka erinevaid teid pidi. Tantrat peetakse vaimse arengu kiirteeks, sest tantra kasutab selleks seksuaalenergiat, mis oma olemuselt on kõige võimsam energia meie planeedil. Paraku ei õpetata meile, kuidas seda energiat kasutada iseenda kõrgeimaks hüvanguks. Õnneks on Eestis päris palju erinevaid tantrakursusi ja sellest räägitakse. See, kas ja kui palju keegi sellekohasest infost omandab, sõltub selle inimese avatusest. Just see viimane – avatus – on äärmiselt oluline ka kogemaks erilisi seisundeid läbi mitte just igapäevaste tehnikate.


Kindlasti ei ole ma ekspert sadomasohhismi vallas ja kindlasti mitte ei ole see mu tavapärane tegevus. Küll aga olen ma üsna avatud proovima ja katsetama oma piire tegemaks asju, mida ma varem kunagi ei ole teinud. Mis on kõige hirmsam asi, mis võib sedasi katsetades juhtuda? Teadmine, et see ei sobi mulle ja rohkem ma seda ei proovi. Kui minna kogemustele vastu avatult ja teadlikult, siis puudub võimalus saada haiget, alandatud või häbistatud. Ah jaa, mulle väga meeldis ühe tantraõpetaja väide, et naistel on ajus nn moraalikeskus, mille nad saavad vastavalt soovile sisse ja välja lülitada. Ehk siis, enne teistlaadi tegevust lülitatakse see keskus välja ja kõik kogemused võetakse vastu sellistena nagu need on, kuid hiljem lülitatakse see keskus taas sisse ning antud kogemus vaadatakse kriitiliselt üle ning suure tõenäosusega hinnatakse need tegevused valeks, mis omakorda panevad tundma süüd, häbi, kahetsust jmt. Nii lihtne on ju sildistada kõike normaalseks ja ebanormaalseks. Normaalne aga on silt sellele kastile, mis tähistab meie mugavustsooni – ja olles koguaeg kramplikult „normaalsed“, ei toimu arengut.


Et mitte juttu väga pikaks ja teoreetiliseks viia, kirjeldan enda kogemust oma piiride kompamisel. Mida ma avastasin – seda, et ma ei saa öelda ühegi tegevuse kohta, mida ma ei ole proovinud, et see mulle ei meeldi. Ma saan tagantjärele öelda, et jah, on asju, mida ma ilmselt rohkem ei prooviks, aga mul on hea meel, et mul on see kogemus. On ju väga palju tegevusi, mida ma ei ole kunagi proovinud, nt benji-hüpe või lohe-surf vmt, ma ei tea, kas see meeldiks mulle. Nii mõnigi minu jaoks ebatavaline ja mitte igapäevane tegevus võib anda aga selliseid kogemusi, võimalusi, viise, mis aitavad vaimsel teel tublisti edasi. Ja kui piirid ei lase edasi areneda, siis piiride nihutamine võib teinekord anda sellise väe ja jõu, et suudan liigutada mägesid.


Mida ma kogesin, kui sain enda piire nihutada ning kohati ka ületada – ühesõnaga öeldes: suurt vabanemist! Piirid ja piirangud, mis me oleme ise endale loonud või teistelt õppinud piiravad meid olemaks see, kes me tegelikult oleme – piiritu. Me tavateadvuses ei mäleta, mis tunne on olla piiritu. See on kerge, lihtne, vaba, rõõmus – see peakski olema meie loomulik olek/seisund. Mida rohkem on meil piiranguid, seda raskem on olla.


Kokkuvõttes tahan veelkord rõhutada, et iseendani (s.h piiritu vabaduseni) võib jõuda erinevaid radu pidi käies. Aga kui me ei sea endale piirangut ühegi raja suhtes, siis jõuame kindlasti rutem kohale. Head teed ja kerget jalga!