Ma pole päris pikalt midagi kirjutanud, sest mul avanes võimalus läbi kogeda päris palju tundeid, mis olid minus väga sügaval ning osadega neist ka hüvasti jätta. See ei olnud lihtne ega meeldiv protsess, kuid hetkel sefiirikooki limpsides olen südamest tänulik, et selle läbi tegin. Kuivõrd palju olen ma ise muutunud, kui palju tervemaks olen ma emotsionaalselt saanud – see on hämmastav! Mis muidugi ei tähenda, et palju tööd poleks ees :)


Kui ma räägin tunnetest, mis on minu sees sügaval, siis kuidas need sinna said? Kuidas nad mind mõjutavad? Tunded, mis minu sisse jäävad, on need, mida ma olen kogenud, kui ei ole ise lubanud või siis mul ei ole lastud neid lõpuni tunda. Need võivad olla nii positiivsed kui ka negatiivsed, kuigi tihtipeale me surume alla just neid ebameeldivaid tundeid, et nendega ei peaks tegelema. Jah, muidugi ka meie ühiskond ei ole soosinud oma negatiivsete tunnete välja näitamist, aga selle suurem mõjuaeg jääb siiski vanema generatsiooni hiilgeaega.


Minu sees oli väga palju valu, mida ma ise olin oma valikutega (mõistuse poolt heaks kiidetud!) endale teinud. Kuna ma elasin kainelt analüüsides, siis tunded olid minu meelest rohkem nõrkadele. Ja ma ei lubanudki endal laskuda tunnete tasandile, vaid sõitsin nagu tank pragmaatilise mõtteviisiga neist üle – ma teen nii, sest nii on kõige kasulikum (!?). Jah, see ei paku mulle rõõmu ega naudingut, aga mis siis. Minu keha suhtleb minuga tunnete keeles ja kui kehal on halb, siis ta annab sellest märku. Kui ma teen valikuid, mis ei tee mulle head, siis keha tahaks karjuda. Aga ma ei kuulanud. Alles nüüd sain ma kontakti selle valuga, mida mu keha oli pidanud taluma. Seda oli ikka meeletus koguses. Selleks, et seda valu vabastama hakata, tuli kõigepealt teadvustada ja siis lasta sellel muudkui tulla ja tulla. Ilma analüüsimata, ilma mõistuse vahele segamiseta. Öeldakse, et kui emotsiooniga ei tegele, siis ta hajub ise 90 sekundiga.


Kuidas üldse kontakti saada nende tunnetega, mis on meis sügavale ära pakitud? Selleks on ilmselt väga palju erinevaid tehnikaid alates vabastavast hingamisest, joogast kuni väga peenete spirituaalsete protsessideni välja. Algajatel on kindlasti hea, kui õpetaja on kõrval. Negatiivsed tunded võivad tekitada hirmu, aga hirm ei lase neid välja. Oluline on ilma hirmuta lubada endal kogeda kõike, mis üles tuleb – see võib olla mälupilt, helid, lõhnad või lihtsalt teadmine, mis on seotud selle konkreetse tundega.


Mina ja ilmselt väga paljud elasid/elavad suurema osa oma ajast olles peas, s.t mõeldes, analüüsides, planeerides, kalkuleerides. Tunded on midagi, mis tekivad justkui iseenesest, märkamatult. Kui tulla sealt peast ära oma kehasse ja olla teadlik ning pidevas kontaktis, siis saab väga hästi aru, mis tunne tekib ja miks. Veelgi enam, ma saan ise tekitada oma tundeid ja sellega luua oma reaalsust. Ma kirjutan veelkord, sest see tundub esmapilgul uskumatuna – ma saan ise tekitada oma tundeid ja neid juhtida. Tundel on väga tugev energialaeng, kui mõelda näiteks armastuse või viha peale, siis see on ju tohutu energia, mis meie käsutuses on. Mida kõike saaks selle energiaga teha? Muuta maailma – jah, absoluutselt. See nõuab teadlikkust, kahtlemata.


Ma refereerin siin ühte Mai-Agate Väljataga „Loomise õpetusest“ pärinevat tehnikat, et oleks paremini mõistetav, mida tähendab luua oma reaalsust. See käib nii: midaiganes sa igatsed oma ellu, kujuta seda ette. Ja kujuta ette võimalikult detailselt ning ruumiliselt. Nüüd pane see visioon mulli sisse ning võta see mull füüsiliselt kahe käe vahele ning aseta see päikesepõmikule (3.tšakra). Lase oma päikesepõimikust sellesse mulli voolata kuldset päikeseenergiat. Usu sellesse, et imed juhtuvad, et kõik, mida sa soovid, on võimalik. Universum on selleks, et anda sulle kõike seda, kui sa vaid küsiks! Nüüd seo selle mulli sabasse pael ning võta ühe käega sellest paelast kinni. Kui mull on paela otsas hõljumas, siis tunne seda tunnet, mis oleks, kui see soovitu oleks juba käes. Hoia seda tunnet nii kaua, kuni mull iseenesest lendu läheb. Nüüd unusta see asi ära. Kuidas soovitu sinuni jõuab, pole teada, aga ta jõuab. Head loomist!