Sel korral ma kirjutan intiimsusest. Selleks, et luua suurepärast intiimsust kellegagi suhtes olles, tuleb alustada iseendast. Ma refereerin selles kirjutises Gary Douglas’e ja Dr. Dain Heer’i raamatut „Sex is not a four letter word but relationship often times is“.

 

Nende kahe mehe arvates koosneb intiimsus 5 olulisest komponendist: austus, usaldus, lubamine, haavatavus ja tänu. Aga vaatame neid komponente eraldi.

 

Austus – ja ka siin algab kõik iseendast. Austus enese vastu tähendab, et ma ei tee ennast väiksemaks, kui ma tegelikult olen. Ma ei püüa sobituda kuhugi mustrisse niimoodi, et eitan või surun ennast alla – kas oma vajadusi, soove või kogu enda olemust. Kui ma ise suhtun endasse austusega, siis ma austan ka oma kaaslast, et ka tema on see, kes ta on, ega peaks ennast kuidagi mugandama. Näiteks selline situatsioon, kus elukaaslastel on erinevad vaatepunktid või hobid – sel juhul ei ole ju vajadust hakata teise omi valeks tegema ja enda omi õigeks. Pole olemas õiget ega valet, on vaid erinevad vaatepunktid. Ma ei taha hakata teist muutma, et tema hakkaks mõtlema samamoodi, kui mina. Ma austan tema arvamust, aga see ei tähenda, et ma peaks samamoodi arvama. Me kumbki ei taha muuta teineteist ega iseennast. Austus ei tähenda seda, et kõigest tuleb omavahel rääkida. Ei tule – vahel on vaja teha asju ainult iseenda jaoks, enesearengu vaatepunktist. Kui ma olen ise parem, targem, teadlikum, siis olen ma ka parem kaaslane. Aga ma ei pea alati kõigest rääkima, mis mul oli vaja selleks teha, et muutuda. Eriti sel juhul, kui see, mida ma tegin, ei sobitu mu kaaslase väärtushinnangutega.

 

Usaldus – see ei tähenda pimesi uskumist. Ma usaldan, et teine inimene teeb alati seda, mis on tema jaoks kõige parem, mitte seda, mida mina tahaks, et ta teeks. Oluline on olla teadlik, et kõigepealt peab iga inimene hoolitsema iseenda eest – nii mina, kui mu kaaslane. Usaldus tähendab ka seda, et see inimene ei saa kunagi olema teistsugune, kui ta on, välja arvatud sel juhul, kui ta ise valib muutuda. Mina ei saa kedagi muuta peale iseenda. Usaldada saab teist inimest kõige lihtsamalt siis, kui ta lubab endal olla see, kes ta on, algusest peale. Ei näita ennast paremana või tublimana või töökamana selleks, et meeldida. Kui inimene meeldib mulle sellisena nagu ta on, siis ma saan teda ka usaldada.

 

Lubamine – see on olek ilma hinnanguteta. Ma ei tee enda omaks ühtegi mõtet, ideed, tunnet ega emotsiooni, mis pärineb kelleltki teiselt. Ma olen lubamises see tähendab, et kõik mõtted, ideed, uskumused, hoiakud ja emotsioonid tulevad ja lähevad ning mina olen ikka mina. Ei ole tarvidust kellegi teise öeldule reageerida ja vastupanu osutada ega ka mitte nõustuda ja omaks võtta. Ma luban kõigil teistel olla kesiganes nad on ilma neilt midagi ootamata. Selles puudub igasugune kriitika. Ei ole vaja võtta omaks ideed, et kõik, mida mu kaaslane mulle ütleb, peab mind kuidagi mõjutama. See, mida ta ütleb, on tema vaatepunkt, mitte see, kes ta ise on.

 

Haavatavus – see on olek ilma barjäärideta. Barjäärid oleme me endale ise ümber ehitanud, et selles reaalsuses paremini toime tulla. Kui barjääre ei ole, siis olen haavatav nagu lahtine haav ja see eeldab, et ma olen just siin ja just praegu kohal. Mitte ei ela selles, mis oleks võinud olla või mis võiks tulla. Eriti raske on hoida oma barjääre all, kui tegemist on vihast vahutava tüliga. Kui keegi mind ründab, siis ma lasen sel vihal endast läbi minna, ma ei püüa selle vastu võidelda. Kui ma mingit vastupanu ei osuta, siis ka tülitsejal kaob nö aur ära. Seega, neil ei ole vajadust ennast õigustada enam, sest vastupanu puudub. Kui ma hoian barjäärid all, siis ma võtan vastu kõik, sest mitte miski pole ei hea ega halb, vaid lihtsalt üks huvitav vaatepunkt. Barjääride eesmärk on lahutada ennast teistest ning vältida tõelist suhtlust. Selleks, et barjääre kogu aeg all hoida, on vaja olla teadlik ning kohal. Kui ma olen haavatav, siis ei saa mitte keegi mulle haiget teha. Ma ei pea ennast kaitsma selleks, et mitte haiget saada. 

 

Tänu – on samasuguse kõrge vibratsiooniga kui tingimusteta armastus. Ma olen tänulik kõige selle eest, mida mu kaaslane mulle pakub ja ma annan talle kõike, mida ma suudan, oskan ja saan. Kuid siinkohal ei oota ma midagi vastutasuks. Ma ei tee midagi selleks, et midagi saada, vaid ma annan.

 

Seega, et omada suhtes suurepärast intiimsust, tuleb alustada sellest, et see intiimsus oleks olemas minu suhtes minu endaga. Kuni ma ei saa olla täielikus lubamises iseendaga, usaldada ennast, austada ennast, olla haavatav ning tänulik selle eest, kes ma olen ja mida ma oma ellu loon, ei saa mu elus olla kedagi teist. Ma otsin alati kedagi, kes õigustaks minu olemist. Ainult üks inimene saab mind õnnelikuks teha – mina ise.